Majandusekspert Heido Vitsur aga juhib tähelepanu sellele, et võlakirju kasutavad ka pururikkad riigid nagu Singapur, Hongkong ja Luksemburg. „Oleme piiratud ja ei mõtle, vaid lihtsalt plõksime,“ sõnab ta. „Majanduslik mõtlemine on meil algusest peale primitiivne.“ Rahandusminister Maris Lauri äsjane kinnitus, et riigivõlakirjadel nende endi pärast pole mingit mõtet, kinnitab sellesama primitiivsuse püsimist.
Matemaatika on iseenesest lihtne. Eesti osalus Euroopa Keskpanga välja kuulutatud tugiostudes ehk rahatrükis on 0,274 protsenti plaanitud kogumahust ehk ligikaudu 3,1 miljardit eurot. Eesti peab programmis osalema niikuinii, st ostma peab. Kuna riigivõlakirju pole, siis on Eesti Panga presidendi Ardo Hansson viidanud võimalusele, et Eesti Pank võib tugiostuprogrammi raames hakata ostma riigiettevõtete, nt Eesti Energia või Eleringi võlakirju.
Äripäev eelistab sellele kindlasti riigivõlakirjade emiteerimist.
Eesti riigi jäik eitus on kahjulik
Jäik eitus riigivõlakirjades suhtes on kahjulik nii lühi- kui ka pikaajalises perspektiivis. Olemata riigivõlakirjaturu osaline, jätab Eesti ennast ilma võimalusest EKP ajalooliselt otsusest kasu saada ning välistab ühtlasi võimaluse kasutada realistlikke katteallikaid majandust kujundada ajal, mil Euroopa Liidu struktuurifondide vahendeid enam kasutada ei ole. Rahatrükiga kaasnevaid võimalusi kasutama jättes saab Eestist majanduspoliitiliste tööriistadeta erak, nagu sõnastavad Nurkse instituudi teadurid tänasel arvamusküljel. Teisiti: võlakirjade puudumine kahandab Eesti Panga mõju ja tõsiseltvõetavust kohalikus majandusruumis ja ka laieamas kontekstis.
Mida head võiks riigivõlakirjade abiga kohe teoks teha? Äripäeva eelistus on sotsiaalmaksulagi. Seni on lae kehtestamine edasi lükkunud põhjusel, et tegu on kalli meetmega, mis lööks riigieelarvesse augu (mille suurus oleneb sellest, kuhu lagi panna). Kõrgepalgaliste tarkade töökohtade loomise soodustamisest oleks konkreetne kasu nii tööjõuturule kui ka tervele majanduskeskkonnale pikemaajalises vaates.